Madisepäeva
lahingupaiga
suurotsingud

Viljandi hea linnus asub selle võitluspaiga lähedal, kus neil sõdimisest isu täis sai, rohkem kui poolteist miili eemal.

— LIIVIMAA VANEM RIIMKROONIKA

Madisepäeva lahingupaiga suurotsingud said alguse 2018. aastal, mil Eesti tähistas oma 100. sünnipäeva. Idee oli lihtne, kuid ambitsioonikas – proovida metallidetektorite abil tuvastada Eesti ajaloo ühe sümboolseima lahingu tegelik toimumispaik.

Muistse vabadusvõitluse suurima välilahingu otsinguid soodustas teadmine, et selle käigust jutustavad nii 13. sajandi „Henriku Liivimaa kroonika” kui ka „Liivimaa vanem riimkroonika”. Sellegipoolest on kirjalikud andmed lahingu täpse toimumispaiga kohta neis napid.

Esimesena pakkus lahingupaiga võimaliku asukoha välja arhivaar Christian Eduard Pabst 1867. aastal ilmunud Henriku Liivimaa kroonikas. Sellele järgneval perioodil on veel mitu ajaloolast, arheoloogi ja ajaloohuvilist kirjutanud võimalikust lahingupaigast arvukalt artikleid.

20. sajandil tegid arheoloogid kaevamisi mitmel Eesti muistisel, aga selgeid jälgi toimunud lahingust ei leitud nendegi käigus. Tänapäeval pakuvad uusi otsinguvõimalusi aga metallidetektorid.

Otsingualade planeerimisel oleme lisaks kirjalikele allikatele võrrelnud vanemaid kaarte, analüüsinud maastikku, ajalooliste teede kulgu, suulist rahvapärimust ning kasutanud otsingute alusmaterjalina ka varasemaid uurimistöid.

Praegu keskenduvad otsingud peamiselt Põhja-Sakala piirkonnale ning üheksa viimase aasta jooksul on välitöödel osalenud juba üle 200 lubadega detektoristi, kümned arheoloogid ja Muinsuskaitseameti töötajad.

Kuigi Madisepäeva lahingupaik on tänaseni leidmata, on meie suurotsingute käigus saadud arvukad arheoloogilised leiud toonud Eesti ajaloo kohta juba hulgaliselt uut infot. Ka püsiv meediahuvi kinnitab teema olulisust eestlaste jaoks ja annab jõudu nendega jätkata.

Otsingud jätkuvad.