Madisepäeva
lahingupaiga
suurotsingud

Ja eestlased said rõõmsaks ja saatsid sõna üle kogu Eestimaa ja kogusid väga suure ja tugeva sõjaväe. Ja nad asusid Pala äärde Sakalas. Nende pealik ja vanem Lembit kutsus kokku kõik kõigist provintsidest. Ja tulid nende juurde nii ridalased kui harjulased, nii virulased kui revalased, järvalased ja sakalased. Ja neid oli kuus tuhat.

— HENRIKU LIIVIMAA KROONIKA

Muistse vabadusvõitluse suurim Eesti pinnal toimunud välilahing peeti 1217. aasta 21. septembril, mil Sakala ja teiste Eesti maakondade ühismalev läks Sakala maakonnas vastamisi ristisõdijate ning nende liitlastega.

"Liivimaa vanema riimkroonika" järgi alustasid eestlased Madisepäeva lahinguna tuntud taplust väga vapralt, kuid siis sõjaõnn pöördus. Kogenud ja hästi relvastatud ristisõdijad pääsesid keskelt läbi, murdes nii eestlaste lahingurivi ja sundides neid taganema.

Sellega oli Madisepäeva lahingu saatus otsustatud. Erinevate 13. sajandi kroonikute sõnul langes selle tapluse käigus 1000-1400 eestlast. Surma sai ka eestlaste tähtsaimaks juhiks tõusnud Lembitu ja vastaspoolel sakslaste kõige ustavam liitlane - liivlaste vanem Kaupo.

Madisepäeva lahing küll kaotati, kuid see andis ja annab veel tänapäevalgi lootust, et eestlased suudavad vajaduse korral ka ühiselt tegutseda. Toonagi ei lastud ennast ju kaotusest häirida ja vaid viis aastat hiljem suudeti ühtselt tegutsedes Eesti veelkord peaaegu täielikult võõrvõimust vabastada.