Madisepäeva
lahingupaiga
suurotsingud

Taani kuningriigi Listerby (tänapäeva Rootsi) maakonnas maale minnes kohtas Liivimaa piiskop Albert paganlikke eestlasi Saaremaalt 16 laevaga, kes äsja olid kiriku maha põletanud, inimesi tapnud, mõned vangi võtnud ja maad rüüstanud, kelli ja kirikuriistu ära viinud, nagu niihästi paganlikud eestlased ja kuralased olid seni harjunud Taani ja Rootsi kuningriigis tegema.

— HENRIKU LIIVIMAA KROONIKA

„Henriku Liivimaa kroonika“ on 13. sajandi 20-datel aastatel preester Henriku koostatud misjonikroonika, mis kirjeldab tänapäeva Eesti ja Läti aladel elanud rahvaste ristiusustamist.

Eestit puudutav osa algab aastal 1203 ning lõpeb 1227, mil ristisõdijatel õnnestus alistada Saaremaa. Selle ligi veerand sajandit kestnud heitluse jooksul peeti siinmail lugematul hulgal lahinguid.

Ent eestlased ei jäänud vaid kaitsjate rolli. Korraldati vasturetki nii Skandinaavia maadesse, tänase Läti aladele kui ka Venemaale. Kord kaldus sõjaõnn eestlaste poole, siis jälle vaenuvägede kasuks.

Eesti suutis suurele survele vastu seista ligemale 25 aastat. Ja seda olukorras, kus siinse rahva vastu sõdisid mitmed tollase maailma tugevamad jõud — sakslased, taanlased, rootslased, venelased ja leedulased.

Selle pika ja vapra vastupanu üheks pöördepunktiks kujunes 1217. aasta. Jaanuaris rüüstasid eestlased (ugalased) Novgorodimaad, veebruaris löödi Otepäält välja saksa ristisõdijad ning septembris koguti Lembitu eestvedamisel Põhja-Sakalasse suur eestlaste ühendvägi, et maa võõrvõimust lõplikult vabastada.